Autor: Tiia Penjam
- 300 aastat hiljem: esimene merekool Tallinnas asutati 1715.
Kuulujutu jälil Kas HTM-il on tõesti kavas akadeemia sulgeda ning hakata mereharidust pakkuma Tallinna tehnikakõrgkoolis? Merendusala asjatundjate sõnul oleks arvestatava merepiiriga Eestis riikliku mereharidussüsteemi likvideerimine täiesti arusaamatu ettevõtmine – kaotus, mille tagajärjed oleksid korvamatud. Õpetajate Lehe küsimusele vastas HTM-i kõrghariduse osakonna juhataja Mart Laidmets: „Mereakadeemia on tõepoolest rakenduskõrgkool, mille toimimise eest vastutab kõrghariduse osakond. Konkreetseid plaane kedagi kuskil hommepäev liita ei ole. Merendusala asjatundjaid on erinevaid ja osa neist väljendab ennast tõepoolest emotsionaalselt. HTM-i kõrghariduse osakond on palunud ka mereakadeemial hinnata, kuidas vastavalt merenduspoliitika arengukavale olemasolevate ressursside raames on kõige mõistlikum mereharidust edaspidi korraldada, kuid me oleme selle protsessi alguses ja et olukorrast ülevaadet saada, peame me hindama ka sarnaseid õppekavagruppe ja võimalikku ressursside ühiskasutust nii tehnikakõrgkoolis kui ka TTÜ-s ning koostöös majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumiga hindama Eesti reaalseid vajadusi. Kokkulepe on, et reaalseid arengustsenaariume arutame akadeemia nõunike kogus märtsi keskel ja kindlasti kaasame ka avalikkuse. Hetkel ei ole eriti millegi üle arutada, sest konkreetseid arenguvariante veel ei ole ja emotsioo-nid ei aita eriti, kui on vaja leida lahendusi praktilistele probleemidele.” Veeteede ameti peadirektori asetäitja René Siroli sõnul on merendus (nagu lennunduski) ala, kus kogu süsteem on rahvusvaheliselt väga täpselt paika pandud. Ettekujutus, et meremehi saab välja õpetada täiesti teise profiiliga õppeasutuse juurde loodavas erirühmas, pole aktsepteeritav ei formaalselt ega sisuliselt.
„Jah, Eesti mereakadeemia pole parimas olukorras (eakad õppejõud, rahaprobleemid jm), aga suurelt jaolt on see olukord riigi enda tekitatud. Õpetavad enamasti endised mere-mehed, kuid kes teine suudakski teha seda paremini kui mitte merenduse spetsialistid ise. Noori peale ei tule, sest merel on palgad hoopis teised kui akadeemias,” möönab Sirol ja lisab: „Eesti mereharidus on kõrgeimalt hinnatud: oleme läbinud IMO (International Maritime Organization) tunnustusprotsessi ja paikneme IMO nn valgel lehel. Sellele eelnevalt pidime oma merehariduses (ka akadeemias) üles ehitama rahvusvahelistest nõuetest tuleneva kvaliteedisüsteemi, see omakorda pidi olema läbinud sõltumatu auditi. Paralleelselt sellega aga on riik tekitanud olukorra, kus meil sisuliselt puudub oma kaubalaevastik. Ja see annakski nüüd justkui õigustuse likvideerida ka mereharidus. Kuid Eestis on senini alles igati heal järjel reisilaevastik ning loodetavasti saame kunagi taas kaubalaevadki. Aga isegi kui meie meremehed töötavad välislaevadel (kus nad on muide väga heas kirjas), kulutavad nad teenitud palga Eestis, sest siin elavad nende pered. Kokkuhoid on tühi jutt, mingit riiklikku mõtlemist ega isegi mitte riigi tasandil läbimõeldud süsteemi siin ei ole.”
Mis riik see on? Õpetajate Leht ei taha külvata alusetut paanikat ega kütta kirgi. Ent emotsioone vältivalt on elutähtsad otsused tihtipeale ennegi tehtud ära kabinetivaikuses ning nii, et neid hiljem tagasi pöörata ei ole võimalik. Loodame, et seekord mitte. Ja veel. Olgu tuletõrje või kiirabi, haridus või merendus, raamatukogu, loodusring või loomaaed – justkui kõik, mis praegusest palju vaesematel-raskematel aegadel Eesti elu loomuliku osana kenasti toiminud on, näikse nüüd rahahädas välja sure(tata)vat. Tõsi, Eesti ei ole rikas, aga ka mitte nii vaene, et tavaline töökas ja liigse luksuseta elu siin võimatu oleks. Mis riik see on, mis jaksab rahastada vaid riigikogu, erakondi, mullipuhujaid ja õhumüüjaid?
