Prantslaste meeskonnas olid fotograaf Michel Bourdin, restauraator Didier Sardet ja kapten Michel Lardin, kellel ainsana oli suure ookeani kogemus. Neljas ja sugugi mitte vähem tähtis meeskonnaliige oli belgia lambakoer Dick.
Kolm meest ja koer jäid pärast reisi algust pea kuu hiljem ehk 1978. aasta oktoobri lõpus oma purjekaga Alžeeria rannikul tormi tõttu merehätta ning pääsesid kindlast surmast ainult tänu juhuslikult lähedusse sattunud ENSV Merelaevanduse kaubalaevale Mohni.
Eestlased panid oma elu kaalule mitte ainult, et päästa mehed, vaid tõid välja ka nende koera. Kuna tegemist oli tähelepanuväärse juhtumiga, siis leidis lugu märkimist lisaks Prantsusmaa pressile ka tollases Nõukogude Liidus ajalehes "Morjak Estonii".
Paraku kadus päästetutel raudeesriide taga elavate eestlastega kontakt ning alles aasta tagasi hakkasid nad Mohni meremehi uuesti otsima, sest Prantsuse Merepääste Assotsiatsioon tahab Mohni kangelastele anda medalid.
Mohni peamehhaanik Gunnar Nigols meenutas toonaseid sündmusi ja märkis, et mingit tormihoiatust toona ei antud. "Ilus ilm oli, tormihoiatust ei olnud, kuid õhtul või öösel hakkas mäsu peale," ütles Nigols.
"Puhus lõpuks veel 10 pallini välja. 10 palli väänab väga ilusasti. Sellega laevad murduvad ja lähevad põhja," ütles Mohni teine tüürimees Ülo Kirt.
Prantslaste lastud hädaraketti märkas Mohnil just tüürimees Kirt. "Ma ei saanud alguses aru, mis jama seal on, mis tuluke põleb. Hiljem saime aru, et tegemist on väga väikese laeva või paadiga," ütles Kirt.
"Me panime laeva prožektorid põlema ja suunasime sinna peale. Läksime võimalikult ligidale. Tormiga ei saa eriti ligidale ka minna, sest ta võib ju teisele plaksu panna ja on kutu," nentis Kirt.
"Poordi võtta ei saanud, sest laine käis nende tekist üle ja meie omast ka," ütles Nigols.
Seejärel otsustas kapten Aleksei Seppen merehädalised puksiiri võtta.
Bourdin rääkis, et päästjad tõmbasid neid slepis päris kaua. "Liiga kaua meie jaoks. Me ei suutnud enam tüürida ja paat kogus üha rohkem vett pardale. Veetase paadis tõusis. Me ütlesime – me upume ära," ütles Bourdin.
Kirt nentis, et siis oli selge, et see jaht upub ning hädalised tuleb pardale võtta. Kui jaht oli tõmmatud Mohni juurde, said prantslased pardale ronida. Seejärel päästis Kirt eluaga riskides ka vette kukkunud koera.
Kirt meenutas, et veenis kapten Seppenit ka koera päästma. "Kapten ütles, et ärme jändame, lõpetame ära, aga ma ju vaatasin, kui see päästeoperatsioon oli juba üle kahe tunni kestnud ja koer ujus ikka suure tormiga seal taga, ütlesin, et proovime ikkagi, katsume ta ära päästa," ütles Kirt.
Kui prantslased hiivati pardale laeva kõrgemas ahtriosas, siis koera päästmiseks polnud lõpuks muud varianti, kui laskuda laeva tekile, kust suured laine üle käisid. "Sel momendil, kui suur laine üle tuli, hüppasin kohe seest välja ja sain koera kaenlasse ja tõmbasin ta välja. Igavene suur koer ka, andis tirida," ütles Kirt.
"Et ta päästab hädas meeskonna – okei. Aga kulutab veel aega ja energiat, et päästa koer, see oli tõesti – super! Supermeeskond," tõdes Bourdin.
Päästetud veetsid Mohnil kaks päeva, kuni nad Gibraltari lähedal Algecirase sadamas Hispaania võimude hoole alla anti.
Päästmislugu märgiti ära tollase raudeesriide taga, ajalehes "Morjak Estonii". Mohni meremeeste tööraamatusse kanti sisse paarirealine ametlik kiitus. "Blagadarnost za spasenii frantsuskih jahtsmenov s jahtõ Lona-4 (Tänukiri Prantsuse jahi Lona-4 meremeeste päästmise eest - toim.)," meenutas Nigols.
Vaid kaks meest, Ülo Kirt ja elektrik Juri Nirkov julgesid lahku minnes jätta prantslastele oma aadressid ning paar kuud hiljem tõi post Prantsusmaalt kirja ja ajaleheväljalõike, kus räägiti imelisest pääsemisest.
"See aeg oli niisugune loll aeg, et nemad olid kapitalistlikust riigist, meie kommunistlikust paradiisist ja omavahel ju kirju vahetada eriti ei soovitatud," ütles Kirt.
Bourdin märkis, et nad ei saanud iial vastust."Aeg läks mööda, see oli nõukogude aeg. Ning ma oletasin, et kirjad ei jõudnud kunagi kohale. Mingit vastust ei tulnud ja kõik vajus aastatega unustusse ja elu läks edasi," ütles Bourdin.
Mehed, kelle saatused nii dramaatiliselt 31 aastat tagasi ristusid, pole omavahel hiljem kohtunud. Tüürimees Kirt loobus meresõidust neli aastat pärast päästmist ja töötab praegu ehitusmaterjalide müügijuhina. Mehhaanik Nigols töötas 53 aastat merel, kuni läks 2007. aastal pensionile. Kahjuks pole elavate kirjas enam Mohni kapten Aleksei Seppen, kes suri 2002. aastal ning laeval töötanud Lola Siirak.
Bourdin ei julgenud enam ette võtta ühtegi pikemat merereisi, kuid temast sai professionaalne purjelaevade fotograaf. 20 aastat tagasi kolis ta Belle-Ile’i saarele ega rääkinud seal oma suurest seiklusest kellelegi, kuni mullu aprillis rääkis loo sõbrale ja naabrile, kirjanik Hervé Recanatile, kes sattus sellest vaimustusse ja kirjutas merehädaliste päästmisest raamatu.
"Ma ei tea, mis mind tabas. Bourdin on üks mu parim sõber Belle Ile’il ja ma ütlesin, et me ei saa jätta anonüümseks inimesi, kes päästsid ühe mu parima sõbra. Ja ma ütlesin – leiame Mohni mehed üles," ütles Recanati.
Kuude kaupa otsisid prantslased Mohni meeste jälgi Euroopa eri otstest, kuid igal pool tervitas neid tupik. Keegi ei teadnud meeskonnaliikmete nimesid või veel vähem nende kontakte. Kuni müsteeriumi lahendus ilmutas ennast nende kodusaarel.
Nii töötasid saarel lapsehoidjana kaks Eestist pärit üliõpilastest lapsehoidjat - Liina Lamson ja Mirt Väli. Neist juhuslikult kuulnud Recanati otsis eestlannad üles ja rääkis loo ära.
Neiude abiga said prantslased ühendust Eesti Laevajuhtide Liiduga ning osad Mohni meremehed leitigi. Laeva 24 liikmest on praeguseks andmeid 7-8 kohta, ülejäänud võivad elada Lätis või Ukrainas.
Kolm päästetut elavad maailma eri otstes - üks Belle Ile’il, üks Lõuna-Prantsusmaal Cannes’is ja kolmas Brasiilias.
Allikas: uudised.err.ee
Kui kellelgi on võimalik toetada kangelasi "Mohni" meeskonnast, et neid saata Prantsusmaale aumedaleid vastu võtma, siis palun võtke ühendust Eesti Laevajuhtide Liiduga.
E-mail: See e-posti aadress on kaitstud spämmirobotide vastu. E-posti aadressi nägemiseks peab olema JavaSkripti kasutamine olema lubatud.
Telefon: +372 50 764 52
