Eesti Laevajuhatajate Selts

Tei, 17.Mar.2009 15:34

EESTI LAEVAJUHATAJATE SELTS

Laevajuhtide liitmise idee tekkis vastloodud Eesti vabariigi alguses. Esimesed teadaolevad faktid pärinevad aastast 1919, mil tegutses Eesti Laevajuhtide Korporatsioon. Riiklikud struktuurid olid sel ajal alles loomisel ning laevajuhtide korporatsioon püüdis anda oma panuse, et merendusasjatundjaid võetaks kuulda nii ministeeriumide juures kui ka merendust puudutavate seaduste loomisel. Nõuti täielikku sõna- ja trükivabadust – ka see polnud veel uues demokraatlikus ühiskonnas juurdunud.

Samuti otsiti võimalusi tööpuuduse vähendamiseks meremeeste seas. Paluti valitsuselt abi, et riigilaevadele võetaks tööle Meremeeste Liidu liikmeid mereväe ekipaaži meeste asemel, kellel pole mereharidust ning vanaduse tõttu tööta jäänud meremehi paluti eelisjärjekorras tuletornivahtidena tööle võtta.

7. augustil, aastal 1920. registreeriti Tallinna-Haapsalu Rahukogu juures Eesti Laevajuhatajate Selts. Seltsil oli oma põhikiri, kus organisatsiooni eesmärk pandi kirja järgnevalt: „Eesti laewajuhatajate seltsil on eesmärgiks kodumaa kaubalaewandust edendada ja laevajuhatajate ainelise ja hariduslise seisukorra parandamiseks kaasa aidata.” Ka selts ise laienes ja suurendas oma tegevusulatust. 13.mail 1925 avati Laevajuhatajate Seltsi Tartu osakond ning 1927. aastal astus ELJS ka rahvusvahelise kaubalaevastiku ohvitseride liidu liikmeks.

Tööd Eesti meremeeste elu parandamise nimel oli palju. Korduvad ettepanekud valitsusele, et meremeeste palku tõsta, lükati tagasi. 1922. aasta laevamehaanikute streik ei aidanud samuti kaasa palkade suurendamisele. Siiski saavutati aastatepikkuse tööga seda, et 1926. aastal tõstsid laevade juhtkonna palku üksikud laevaomanikud.

Töötati läbi meremehi mõjutavate seaduste eelnõusid: “Meremeeste seadus”, “Kaubalaeva deki- juht- ja meeskonna sõiduseadus”, “Meremeestekodu korralduse ja meremeeste registreerimise ja munsterdamise seadus”, nende kohta tehti ka parandusettepanekuid. Väiksemaid, peamiselt vormilisi parandusi võeti vastu, kuid mis puudutas sisulisi ettepanekuid meremeeste olukorra parandamiseks, siis nende peale just väga hästi ei vaadatud. Seetõttu avaldati riigile pidevalt survet, et ei võetaks vastu seadusi, kus on sees meremeestele ebasoodsaid tingimusi.

1920. aastate keskel oli kerkis Eestis päevakorda Kõpu tuletorni kustutamine ja asendamine teiste tuledega. Laevajuhatajate Selts tegutses aktiivselt selle vastu ja nõudis, et üks Euroopa vanimaid meremärke alles jääks, rõhutades tema tähtsust merekultuuripärandis ning rahvusvahelist tuntust meremeeste seas.

Laevajuhtide selts näitas end ka laiemale avalikkusele ja seda läbi ajakirjanduse. Aastatel 1920-1940 ilmus Eestis merendusteemaline ajakiri “Laevandus”, (aastatel 1926-36 nime all “Laevandus ja Kalaasjandus”). 1925-1927 oli Eesti Laevajuhatajate Selts selle ajakirja peatoimetaja. 1927. aastal kirjastas Selts Eesti kaptenite jaoks York-Antwerpeni reeglid eesti keeles.

Kuulsaim Eesti merendustegelane, Eesti Laevajuhaajate Seltsis oli admiral Johan Pitka. Tema võeti Seltsi auliikmeks peakooosoleku otsusega 4.oktoobril 1925.

Suur Ülemaailmne Majanduskriis (1929-1933) mõjutas tugevasti ka Eesti meremehi. Laevajuhatajate selt oli aktiivselt kaasa haaratud meremeestele töö leidmisega seotud probleemide lahendamisse. Säilinud on Meremeestekodu koosolekute protokollid aastatest 1930-1933, kust on selgelt näha, et meremehed-tööotsijad olid viidud meeleheite viimase piirini, kus inimlikkus hakkas kaduma. Abi otsiti igalt poolt. Lõpuks pöörduti abipalvetega riigi poole, et kasvõi sadamas tehtavatele abitöödele võetaks eelisjärjekorras tööle just meremehi, kuid riik ei suutnud teha midagi. Kõik abipalved jäid positiivse vastuseta. Oht oli koguni, et Meremeestekodu hoopis kinni pannakse.

Laevajuhatajate Seltsi tegevusest Vaikival Ajastul on vähe andmeid säilinud. Organisatsioon tegutses siiski edasi. Vaikselt ja järjekindlalt. Meremeeste tööolusid püüti jätkuvalt parandada. Kuid vastavasisuline abipalve, mis suurte pingutuste ja asjaajamiste tulemusena K. Pätsini jõudis, sai lühikese ja viisaka vastuse: “Kui võimalus tekib, siis tegeleme selle probleemiga.” Viimased Laevajuhatajate Seltsi tegevusest säilinud dokumendid pärinevad 1936. aastast. Selts ise ilmselt tegutses edasi kuni Nõukogude võim ta kinni pani. Mereajakiri, pealkirja all “Eesti Laevandus” ilmus edasi välismaal aastatel 1974-1979.